HABECOLLIE EI SOBI IGAÜHELE. Kui Teile ei meeldi pika karva harjamine, koera märg habe Teie süles, porised käpajäljed valel ajal vales kohas, siis edasi lugeda pole mõtet.
Habecollie on Shotimaalt pärit väga vana briti karjakoera tõug. Colliedeks kutsuti Shotimaal karjakoeri, keda kasutati “coaley” mustapealiste lammaste karjatamisel. Sel ajal ei pööratud tähelepanu koerte välimiku aretamisele, vaid üksnes tööomadustele ning colliedeks kutsutud koerad erinesid üksteisest välimuse poolest palju. Habecollie sugulus pika- ja lühikarvalise colliega on enam teoreetiline kui silmaga nähtav. Ühine joon on tõu kasutusala karjakoerana. Habecollie täpne tõuajalugu polegi teada, tõug on välja kujunenud sajandite jooksul. Teada on mõned üksikud faktid. Väga vanad ürikud mainivad, et habecollie esivanemad toodi Briti saartele juba vanade roomlaste poolt, kuid samatüübilisi karjakoeri kasutati mitmel poolt maailmas. On ka teada, et 1514.aastal käisid Shotimaal poola lambakasvatajad, et hankida aretuslambaid ja neil olid kaasas väga heade tööomadustega poola lauskamaa lambakoerad. Kolm neist koertest jäid Shotimaale ning andsid oma panuse habecollie tõu arengusse. Shotimaa karjused kasutasid habecolliet karjakoerana. Tõule tüüpiline karjatamise viis on karjatatavate loomade näksimine kintsust, haukumine ja selle tõhustamine käppade trampimisega vastu maad. Esimene teadaolev tõustandard pärineb aastast 1891 Thompson Gray raamatust “The Dogs of Scotland”. Mingit registrit koerte kohta sel ajal ei peetud. Habecollie tõug püsis elus tänu karjakasvatajatele, kes kasvatasid ja kasutasid neid töökoertena. Esimene tõuühing loodi aastal 1912 Edinburghis, kogu Inglismaad kattev ühing loodi 1955. aastal. Oma tänapäevase välimuse ja populaarsuse võlgneb habecollie tõug Gwen Olive Willisonile (kennel Bothkennar), kes hakkas väheseks kahanenud populatsiooni elustama teise maailma sõja järgsetel aastatel. Esimene Briti Kennelklubis registreeritud habecolliede pesakond sündis 07.04.1950.a. Tänapäeval põlvneb habecollie kuuest nimeliselt teadaolevast koerast. Tänaseks on habecollie soositud tõug kõikjal Euroopas, Ameerikas ja Austraalias.
Habecollie on keskmist kasvu, rikkaliku pika ja langeva pealikarvaga ja karuse aluskarvaga elegantne koer.Turjakõrgus isastel on 53-55 cm, emastel 51-53 cm, kaal 18- 28 kg. Keskmine eluiga on 13 – 15 aastat. Turjakõrgusest pikem kere teeb koerast piisavalt osava liikuja Shotimaa kivisel maastikul ja ojade ületamisel. Karjakoera ülesandeid täites tuli habecolliel kiiresti liikuda raskesti läbipääsetaval pinnasel pikki vahemaid läbides. Liikumine on nõtke, samm on ühtlane ja pika ulatusega, kattes vahemaad minimaalse jõupingutusega. Rasketes tingimustes töötamiseks pidi koer olema kehaehituselt vastupidav ja piisavalt tugev. Habecollie värvus võib olla kiltkivihall (slate), punakas kollakaspruun (fawn), must, sinine, kõik hallid toonid, pruun ja liivakarva (sandy) valgete märgistega või ilma. Valget võib esineda koonul, lauguna otsaees, rinnal, jalgadel ja käppadel ja kaelusel, kuid valgete karvade juured ei tohi ulatuda abaluude taha. Valget ei tohi esineda tagajäsemete välisküljel kannast kõrgemal. Vähesed tan-märgised on lubatud kulmudel, kõrvade sisekülgedel, põskedel, sabajuure alaosas ja jäsemetel, kus valge ühineb põhivärvusega. Must värvus on domineeriv. Habecolliede populatsioonist 65% on mustad, pruune esineb ~15 % ja siniseid samuti ~ 15% ja liivavärv on kõige haruldasem, seda värvi koeri esineb vaid 5%. Ninapeegli pigment ja silmade värvus peavad sobima karva värvusega. Enamusel habecolliedel on nn. värvipleegitusgeen, mille tagajärjel muutub noore koera karvavärvus heledaks. Umbes 1,5 – 5-aastane habecollie võib selles vanuse olla helehall või peaaegu valge. Hiljem hakkab karva värvus taas tumenema, saavutades lõpliku tooni umbes kolmandaks eluaastaks.
Juba esmamuljel on habecollie elav, sõbralik ja rõõmsameelne koer. Ta on tasakaalukas ja intelligentne töökoer, kes ei ole kunagi närviline või agressiivne. Terane, uudishimulik ilme on tõugu iseloomustav joon. Ka täiskasvanuna on habecollie alati mänguhimuline ja valmis tegutsema, olgu plaanis siis jalutuskäik, mäng või koolitus. Tõule omane erksus ja temperament võivad asjatundmatule näida liigse rahutusena või keskendumisvõimetusena. Vähesel määral on habecollies ka sentimentaalsust ja kergelt solvuv iseloom, mis peitud pikkade kulmuparvade taha. Ajalooliselt on habecollie karjakoer ja seetõttu omab ta kindlat tahet tegutseda. Habecollie on inimesele orienteeritud koer, ta vajab inimese seltsi. Habecollie armastab inimest. Talle tuleb pakkuda ka ajutööd nõudvaid ülesandeid, nn. koerte ristsõnu. Vastasel juhul muutuvad nad nurkateks, võivad tegevuse puudusel kõike liikuvat karjatama hakata või häirida oma haukumisega naabreid. Üksi olles ulakuste tegemisel pole habecollie võimekusel piire, ta võib ronida kohtadesse, kuhu ta muidu ei ulatu, võtta esemeid ja disainida nende välimust, avada uksi, näpata söögipoolist ja kõike seda teeb ta ülearuse energia põletamiseks. Igapäevased paaritunnised jalustuskäigud rahuldavad habecollie liikumisvajaduse.
Habecollie sobib suurepäraselt lastega peresse, sest ta saab nendega hästi läbi, kuid ei sobi siiski ainult lapse lemmikuks oma elava iseloomu ja tööd nõudva karvkate pärast. Habecolliest ei maksa loota head valvekoera, sest tema jaoks ei eksisteeri mõistet võõras, kõik külalised on alati tere tulnud ja oodatud. Samuti saab ta hästi läbi teiste koduloomadega.
Habecollie on kiire õppija, kui saab piisavalt positiivset tagasisidet. Samas küllastub ta kiiresti, seepärast peab koolitaja olema valmis pakkuma erinevaid harjutusi. Habecollie on pehme loomuga, seepärast ei kasutata tema koolitamisel karme võtteid, vaid kannatlikkust, leidlikkust ja kiitmist. Negatiivseid kogemusi peavad nad kaua aega meeles ja üritavad neid olukordi ning toimumiskohti edaspidi vältida. Erinevate isendite iseloomus võib esineda erinevusi ja harrastatava koeraspordi ala saab valida vastavalt koera eeldustele. Sobivad paljud harrastusalad nagu karjatamine, kuulekuskoolitus, agility ja teised lõbusad koeraspordialad.
Karvahooldus on kindlasti üks seik, millega tuleb arvestada habecollie muretsemisel. Habecollie karv vajab korrapärast hooldust, mis tähendab täiskasvanud koera iganädalast harjamist. Esimesed 1,5 kuni 2 aastat tuleb teda järjepidevalt ja tidedalt harjata. Karvatekstuur on kutsikalikult lendlev ja pole veel muutunud piisavalt karmiks, seetõttu tekkivad kergesti pusad ja pulstunud kohad, mis avatakse kammiga või näpitakse lahti sõrmede abil. Suuremad pulstunud kohad võib enne kammimist pikuti katki lõigata, siis saab need kergema vaevaga lahti kammitud. Kammides 1-2 korda nädalas, saab nooruki eas habecollie kasuka korras hoida. Habecollie karv kasvab täispikkusesse umbes kolmandaks eluaastaks. Oluline on omandada õige kammimistehnika. Parim viis on harjata küliliasendis koera. Harjapiidel ei tohi olla otsas nupukesi, mis võivad karva katki tõmmata. Harjamise ajal kastetakse karva pirtspudelist, et karv ei muutuks elektriliseks ega katkeks. Vajadusel võib veele lisada palsamit. Märga või määrdumud karva pole soovitav harjata. Negatiivne pika karva juures on, et risu, pori, kaseoksad, kuivanud lehed, sammal jne. kipuvad kasukasse kinni jääma. Habecolliel pikakarvalisele colliele tüüpilist karvaajamise perioodi pole, ta ajab karva pidevalt. See tähendab hõljuvaid karvu üle korteri, ka seepärast on oluline teda järjepidevalt läbi kammida. Habecolliet pole vaja tihti pesta, kuid vihmase, porise ilmaga ei pääse kuidagi üle ega ümber käppade pesust. Samuti vajavad tihedamat pesu habe ja kõhualune. Üleni pestakse habecolliet vaid siis kui ta karv on määrdunud või ettevalmistudes koertenäitusel osalema.
Habecollie on suhteliselt terve tõug. Neid uuritakse päriliku puusa- ja küünarliigese düsplaasia suhtes. Vähesel määral esineb tõus autoimmuunsushaigusi nagu Addisoni tõbi ja IMHA. Kontrollitakse ka silmi CEA suhtes, kuid habecolliel seda siiani pole esinenud.