Austraalia karjakoera tervisest

Austraalia karjakoer on suhteliselt terve tõug ning enamus probleeme, mille pärast austraalia karjakoera omanik tõttab arstile, on seotud koera liigsest aktiivsusest ja tormakusest tingitud traumadega.

Tõug on säilinud tervena tänu kasvatajatele Austraalias, Ameerikas ja Euroopas, kes kasutavad aretuses pärilike haiguste suhtes kontrollitud aretuskoeri. Nendeks peamisteks austraalia karjakoeral esinevateks pärilikeks haigusteks on puusa- ja küünarliigese düsplaasia (terviseuuringute tulemustes tähistatud lühendiga HD ja OCD), progresseeruv võrkkesta atroofia (tähistatud lühendiga PRA) ja kurtus (tähistatud testi nimega BAER).

Ka Eestis saab oma koera testida kõigi nende kolme päriliku haiguse suhtes ning soovitav oleks seda teha neil koera omanikel, kes soovivad oma koerale järglasi teha. Ka kutsikaostjad võiksid huvi tunda kutsika vanemate terviseuuringute vastu, et olla kindel, et väike koerake ei oleks kurt ega tulevikus jääks pimedaks või lonkuriks.

Haigustest lähemalt

PUUSA DÜSPLAASIA – HD (Hip Dysplasia)

Puusa düsplaasia on puusaliigese väärareng. Tavaliselt algab see puusaliigese liigse lõtvusega ning võib areneda tõeliseks artriidiks. Ainuke viis kuidas kindlaks määrata düsplaasiat on röntgenipilt. Tähelepanelikuks peab muutuma siis, kui koeral esineb raskusi treppidel käimisega, raskusi jalgadele tõusmisel, hüplev liikumine, hommikune jäikus, valust põhjustatud iseloomu muutused, vingerdav liikumine, lonkamine pärast harjutusi ning kui koer hoiab raskust rohkem esijalgadel ning seetõttu on koera esiosa rohkem arenenud kui tagaosa.
Samas esineb koeri, kellel on raske düsplaasia aste, kuigi neil ei esine ühtegi eelnimetatud sümptomi ning on koeri, kellel on vaid kerge düsplaasia vorm, kuid nad lonkavad liikudes vms. Düsplaasia tekkimisel on olulised nii pärilikud kui ka keskkondlikud faktorid. Keskondlikud faktorid on koera liigne kehakaal ja liiga kiire luude kasv ning samuti liialdamine füüsiliste harjutustega kutsikaeas. Madala proteiinisisaldusega toidud kutsikaeas ning hoidumine kõrgetest hüpetest ning liigsest treeningust vähendasid düsplaasia tekkimist koertel, kellel oli selleks pärilik eelsoodumus.
Puusadüsplaasia on polügeneetiline haigus: see tähendab seda, et selle haiguse tekkimisel mängivad rolli erinevad geenid. Koeral on kaks koopiat igast geenist, mis põhjustab düsplaasiat, ühe saab ta emalt, teise isalt.  Mõned „head” geenid on dominantsemad kui „halvad” geenid ning koer ise ei põe puusa düsplaasiat, kuid kannab endas düsplaasiat põhjustavaid geene. Ning mõned geenid võivad olla „head”, kui nad on kombineeritud ühtede geenidega ning halvad, kui kombineeritud teistega. Ning on võimalik, et osadel geenidel on suurem mõju põhjustada düsplaasiat kui teistel.
OFA (Orthopedic Foundation for Animals) on veendumusel, et aretuseks on sobilikum normaalse puusa düsplaasia tulemusega koer, kelle õdedest-vendadest on 25%-l düsplaasia, kui koer, kellel on suurepärane düsplaasia tulemus, kuid kelle õdedest-vendadest üle 25% põevad düsplaasiat. Ühesõnaga vähem „halbu” geene esineb selles pesakonnas, kus esineb vähem düsplaasiat. Selektiivse aretusega saab puusa düsplaasiat vähendada, et elimineerida retsessiivseid „halbu” geene. Kasutades liiniaretust ning luues liin, kus koerad on düsplaasiast vabad. Loomulikult ei saa düsplaasia pudumine olla ainuke aretuseks kõlbulikkuse kriteerum. Düsplaasia ravi varieerub valuvaigistitest kuni puusaliigese väljavahetamiseni.

 KÜÜNARLIIGESE DÜSPLAASIA – OCD (Osteochondrosis)

Küünarvarre düsplaasia on ebanormaalne kõhre ja luu transformatsioon, mis põhjustab kõhre või luu tükikeste murdumist liigese vahele. Kõhr on luu kude, mis tagab valuvaba liikumise. Sümptomiteks võivad olla lonkamine ja valu liigeses, haige liigese vähendatud liikuvus, lihase taandumine haiges kohas. Arvatav küünarliigese düsplaasia tekke põhjus võib olla ebasünkroonne luude kasv. See ei ole artriidi vorm, kuid võib põhjustada artriiti. Suurtel koeratõugudel on eelsoodumus seda haigust saada liig kiire kasvamisega kutsikaeas.
Ühes uuringus leiti, et küünarvarre düsplaasia pärilikkus on suurem kui puusa düsplaasia pärilikkus.

 PROGRESSEERUV VÕRKKESTA ATROOFIA – PRA (Progressive Retinal Atrophy)

See on pärilik pimedaks tegev häire. Enamus tõugudes on see päritav retsessiivselt. Võrkkesta fotoretseptorid, mis imavad silmaläätse poolt koondatud valgust, muundavad selle valguse läbi mitme keemilise reaktsiooni elektrilisteks närvisignaalideks. Närvisignaalid antakse edasi silmanärvi kaudu ajule, mis võtab selle vastu kujutisena. Võrkkesta fotoretseptorid koosnevad kepprakkudest (öösel nägemiseks) ja käbirakkudest (päeval ja värvi nägemiseks).
PRA mõjutab kõigepealt kepp- ja alles hilises staadiumis käbirakke. Haiguse alguses ei näe koerad enam hästi öösel hämaras valguses ning pärast ei suuda nad ka päevavalguses näha. Ka laienevad nende pupillid oluliselt ning silmalääts võib muutuda ähmaseks, haiguskäik võib jõuda kataraktini.
PRA varieerub tõugude vahel vaid niipalju, et tal on erinevad haiguse avaldumise ajad. Osadel tõugudel avaldub haigus juba noorel kutsikal. Austraalia karjakoeral avaldub PRA vorm prcd PRA (Progressive rod-cone degeneration), mis tähendab seda, et kepp- ja käbirakud arenevad normaalselt ning hakkavad taandarenema hilises faasis ja karjakoerad jäävad pimedaks tavaliselt 4- kuni 6-aastaselt. Prcd PRA- d saab diagnoosida kliinikus pilulambiga ning tehes prcd PRA DNA testi, mis määrab genotüübi, kas koer on haigusest vaba, kannab haigust edasi või on haige. Igal koeral on kaks geeni, mis tekitavad prcd PRA-d ning ainult üks geen kummaltki vanemalt antakse edasi järglastele, kuid mitte kindlasti sama geen igale kutsikale.
O on terve geen ja X on haige geen.
A tüüp – terve koer = OO
B tüüp – terve koer, kannab haigust edasi = OX
C tüüp haige koer = XX
Paaritusskeemid:
A tüüp + A tüüp = kõik kutsikad A tüüpi (terved)
C tüüp + C tüüp = kõik kutsikad C tüüpi (haiged)
A tüüp + C tüüp = kõik kutsikad B tüüpi (terved, aga kandjad)
A tüüp + B tüüp = kutsikad võivad olla A kui B (terved või terved aga kandjad)
C tüüp + B tüüp = kutsikad võivad olla C kui B (haiged või kandjad)
B tüüp + B tüüp = kutsikad võivad olla A kui B või C (terved, kandjad või haiged)

OO x OO A (terve) x A (terve) = 100% võimalust, et kutsikad on terved
OO x OX A (terve) x B (kandja) = 50%  võimalust, et kutsikad on terved
50% võimalust, et kutsikad on kandjad
OO x XX A (terve) x C (haige) = 100% võimalust, et kutsikad on kandjad
OX x OX B (kandja) x B (kandja) = 25% võimalust, et kutsikad on terved
50% võimalust, et kutsikad on kandjad
25% võimalust, et kutsikad on haiged
OX x XX B (kandja) x C (haige) = 50% võimalust, et kutsikad on kandjad
50% võimalust, et kutsikad on haiged
XX x XX C (haige) x C (haige) = 100% võimalust, et kutsikad on haiged

Seega haiget (C) kui ka kandjat (B) koera saab edukalt paaritada terve (A) koeraga, nii et nende järglased ise ei haigestuks. Vältida tasuks kandja koera (B) paaritust teise kandja (B) või haige (C) koeraga kuna neil võib esineda haigeid kutsikaid ning haigete kutsikate protsent pesakonnas pole prognoositav.

 KURTUS – BAER

Pärilikku kurtust saab tuvastada juba kutsikaeas BAER (Brainstem Auditory Evoked Response) testiga. Kuigi Austraalia karjakoertel pole seda sügavamalt uuritud, näitavad teiste tõugudega tehtud uuringud, et pärilikku kurtust põhjustav geen on seotud valget värvi põhjustava geeniga. Isegi, kui kutsikate vanemad on testitud ja korras kuulmisega võib nende järglastel esineda kurtust. Seepärast tasub kõiki kutsikad testida.

 

 Mida järgida enne oma koera paaritamist või enne kutsikat võttes

Enne koera paaritama hakates, võiks koera omanik lasta koerale teha röntgeni, tuvastamaks puusa- ja küünarliigese düsplaasiat. Ametliku röntgenit peaks saama teha enamuses suuremates veterinaarkliinikutes üle Eesti ning kliinikust saadetakse röntgenpilt Eesti Kennelliitu, kus usaldusarst hindab pilti ja tulemus kantakse EKL tõuregistrisse koera andmetesse ning omanik saab rahvusvahelise sertifikaadi tulemustega.

Tulemuseks võib arst hinnata puusadüsplaasia (HD) puhul:

  • A – puuduvad düsplaasia tunnused
  • B – peaaegu normaalne liiges
  • C – kerge puusaliigese düsplaasia
  • D – keskmine puusaliigese düsplaasia
  • E – raske puusaliigese düsplaasia
  • Soovitav oleks aretuses kasutada A, B, C tulemusega koeri ning C tulemusega koera peaks paaritama A või B tulemusega koeraga.

Küünarliigese düsplaasia (OCD)  hindab arst samaaegselt puusaliigese omaga ning tulemused võivad olla:

  • 0 – puuduvad düsplaasia tunnused
  • 1 – kerge osteoartroos
  • 2 – keskmine osteoartroos
  • 3 – raske osteoartroos

Soovitav oleks aretuses kasutada 0 ja 1 tulemusega koeri ning 1 tulemusega koera peaks paaritama ainult 0 tulemusega koeraga.

Enne aretuses kasutamist oleks soovituslik teha koerale ka BAER test, kontrollimaks koera kurtust. Seda testi saab Eestis teha Tiina Toometi kliinikus dr Ranno Viitmaa juures ning arst väljastab koera omanikule paberi, kus tulemuseks võib olla normaalne kuulmine mõlemast kõrvast ( BAER +/+), normaalne kuulmine ainult ühest kõrvast (BAER +/- või BAER -/+) või kurtus mõlemas kõrvas (BAER -/-).

Kindlasti ei tohiks aretuses kasutada poolkurti või kurti koera, kuna sellisel juhul on oht suurem, et pesakonnas sünnib kurte kutsikaid. Ka täiesti kuuljatelt vanematelt võib sündida kurte kutsikaid ning seetõttu soovitatakse ka kasvatajal terve pesakond kutsikaid enne loovutamist Baer-testida.

Aretuses kasutatavale koerale ei pea tegema prcd PRA dna testi juhul, kui koera paariliseks on valitud koer, kelle prcd PRA dna testi tulemus on A. Sellisel juhul ei sünni haigeid kutsikaid, kes võiksid pimedaks jääda.

Tehes aga koerale prcd PRA dna testi, võib koer olla kas tüüp A (terve), B (kandja) või C (haige). Soovitav oleks kasutada B ja C tulemusega koera ainult koeraga, kellel tulemus A. Nii on välistatud haigete kutsikate sündimine. A koera võib aga kasutada ükskõik, mis tulemusega koeraga ja ka testimata koeraga.

Prcd PRA dna testi saab teha Optigenis, mis asub Ameerikas. Selleks tuleks täita ankeet asutuse netilehel (www.optigen.com) ning testi tegemiseks peaks minema Eestis asuvasse suuremasse veterinaarkliinikusse, kus võetakse koera veri ja täidetakse dokumendid, mis omanik on eelnevalt Optigeni kodulehel täitnud ja välja printinud. Kliinik täidab oma osa dokumentidel ning saadab need koos verega Ameerikasse. Tulemuse saab teada reeglina nädala-kahe pärast.

Koer, kel esineb muid pärilikke silmahaigusi nagu pärilik katarakt HC (Hereditary Chatharact) või võrkkesta düsplaasia RD (Retinal Dysplasia), ei sobi ka kahjuks aretuseks.

Pärilike silmahaiguste tuvastamiseks saab teha Eestis pilulambi testi dr Ülle Kella juures, kelle uuringuid tehakse üle Eesti erinevates kliinikutes teatud päevadel. Pilulambiga tehtud uuring kehtib kuni 2 aastat, siis oleks mõistlik seda uuringut korrata, et olla kindel, et koeral pole välja löönud katarakt või võrkkesta düsplaasia või PRA. Uuringu korral väljastab arst teile ametliku uuringu sertifikaadi.

Kui koeral esineb sünnipärast südameviga, epilepsiat, põlvekedra luksatsiooni, pärilikku närvisüsteemi haigust NCL (Neuronal Ceroid-Lipofuscinoses), siis ei tasu sellist koera ka aretuses kasutada.

Ka võiksid olla kasvatajad ja kutsika võtjad teadlikud, et austraalia karjakoertel võib sündida sünnipärase jõnkssabaga kutsikaid. Ka selliseid koeri ei tohiks aretuses kasutada, kuna sabalüli vead võivad tulevikus aretuse käigus kujuneda välja lülisamba lülide probleemideks. Sellistel jõnkssabadega koertel pole ka asja näitustele.

Aretuskoeraks sobiks ka koer, kel pole hambumusvigu! Koeral peab olema käärhambumus ning puuduvaid hambaid ei tohiks olla rohkem kui 4.

Aretada ei tohi ka lontis kõrvaga/dega koera ning koera, kellel esineb värvivigu (sinine sadul punasel koeral, “creeping tan” ehk parkpruunide märgiste liialdus sinisel koeral, shokolaadipruun sinist värvi koer, kreem punane koer)

Aretusest peavad välja jääma ka peitmunandilisusega koerad. Isastel peab olema kaks nähtavalt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

Enamasti lippab Eestimaa pinnal ringi terveid austraalia karjakoeri ning loodetavasti tänu korralikult uuritud aretuskoertele jääb see ka nii tulevikus.

Peale tervise oleks kutsika võtjal oluline tähele panna ka, kas kutsika vanemad on näitustel tituleeritud või hiilgavad koolitustulemustega ning jälgida ka isa-ema käitumist ja temperamenti, et võtta just selline kutsikas, mis sobiks just selliseks alaks, mida soovitakse harrastada.

 

Marge Martin