Austraalia karjakoerad on aretatud ajamaks veiseid ning seetõttu on nende tööstiil jõuline, kuid samas vaikne. Austraallased kasutavad veiste liikuma sundimiseks hambaid, näksates kariloomi kandadest. Vaikne juurde hiilimine ning näksamine põhjustab veisekarjale märksa vähem stressi kui haukuv-lärmav ning edasi-tagasi tormav koer. Karjakoerte turjakõrgus (43-51 cm) võimaldab koeral karilooma näksata just õigest kohast, so kandadest, teha seda kiiresti ning heita seejärel maha lapikuks veel enne, kui veise sõrahoop jõuab koera tabada. Kõrgem koer võib näksata veist reide, põhjustades loomale vigastusi ning koera liigse kohmakuse ja suuruse tõttu võib ta ka ise veise jalahoobist viga saada.
Austraalia karjakoerad on julged ja iseseisvad karjaajajad, kelle enesekindlust toetab nende osav lõugade kasutamine. Seda tõugu saab küll õpetada lambaid ajama, kuid silmas tuleb siiski pidada, et lammaste peale õpetatud koer ei pruugi nii hiilgavalt enam veiseid ajada ning vastupidi. Lammaste peale koera välja õpetades tuleks koeralt nõuda karjaga suuremat distantsi ning piirata tema hammaste kasutamise soovi. Arvestama peab asjaoluga, et koer, kelle töövõimeid on sel moel kahandatud, ei pruugi tulevikus suuremate ja julgemate loomade vastu enam piisavalt enesekindel olla. Austraallasi saab edukalt õpetada karjatama ka kodulinde, sigu või hobuseid.
Austraalia karjakoerad on aretatud karjatama jõumeetodil, st kasutama oma hambaid. Osa karjatamisinstinktist tuleneb ka suurest saagiinstinktist pidada jahti väikeloomadele. Karjakoerad reageerivad oravate, kasside ja teiste väiksemate loomade peale. Enamasti saavad nad teiste liikidega siiski suurepäraselt läbi, aga seda ainult juhul, kui neid on nii kasvatatud. Instinkt hammustada tähendab ka seda, et tõug on väga „suuline“. Nad “degusteerivad” peaaegu kõiki asju ning armastavad närida, eriti kutsikaeas. Paljud koerad näkitsevad kiindumuse märgiks õrnalt oma peremehi.
Kuigi paljud karjakoerad on sõbralikud, leidub ka selliseid, kes on kaitsvad nii oma pere kui territooriumi suhtes. Mõned koerad võivad kõikide uute asjade suhtes olla kahtlustavad, eriti kui tegemist on nende territooriumiga. Varajane ja hoolas sotsialiseerimine kutsikaeas aitab tulevikus selliseid probleeme vältida. Alati tasub uurida ka kutsika vanemate temperamenti, kuna see pärandub geneetiliselt.
Austraalia karjakoertel on kõrge valulävi ja vankumatu usk enda surematusesse. Liites sellele suure energiataseme ja fokusseerituse, on tulemuseks koer, kes võib sattuda õnnetustesse ja seda mitte harva. Austraalia karjakoerad on väga energilised ja ülimalt pühenduvad koerad. Ükskõik, mida nad ette võtavad, teevad nad seda tõsiselt. Kõik mida nad teevad, on ülimalt tähtis, vähemalt koerte endi arvates, ning seetõttu teevad nad kõike alati sajaprotsendiliselt. Samuti peab arvestama võimalusega, et kui karjakoerale piisavalt tegevust mitte pakkuda, leiab ta seda endale ise, kuid selline tegevus ei pruugi tingimata omanikule sobida.
Austraallane ei vaja pidevaid käsklusi ja suunamist, kuna on paljuski isemõtleja. Pigem ootavad nad selgitust, miks nad midagi tegema peavad, mitte ei torma pimesi käsku täitma. Kuna korduvad käsklused muudavad koera igavlevaks, tuleks treeningutel erinevaid käsklusi ja tegevusi varieerida, et koera motivatsioon säiliks. Austraalia karjakoerad loovad tugeva sideme omanikuga ning sellepärast ei sobi nad kindlasti elama ketikoerana üksi tagahoovi. See tõug vajab peremehe lähedust ja regulaarset tegelemist, sest ainult nii tunneb ta end õnnelikuna.