Kutsikast tubliks koeraks

Paljudes peredes on mureks koera hulkumine. Mida ette võtta, et koer püsiks kodus, oleks tubli kodukoer, aitaks pererahvast kodus ja tööl. Hulkuv koer pole kodukaitsja, samuti ketikoer. Neist on aina muret.

Kuidas kasvatada koera

Koera hulkujaks muutumine saab alguse kutsikaeast. Emaskoer viib paarikuused kutsikad pesast kaugemale, näitab neile oma maa-ala, õpetab elamist. Peresse võetud kutsikas peab pererahvast koerakarjaks, üht inimest perest algul emaks, hiljem karjajuhiks. Inimene peab oskama kutsikale kätte näidata tema positsiooni peres – see on koht peale pererahvast; territooriumi, õpetama elama pere tahtmist mööda.
Koer märgib oma ala piire jalatõstmise-kükitamisega. Koduaia puhtuse hoidmiseks viiakse pahatihti kutsikas (koer) tänavale nn jalutama. Tähendab, näidatakse talle kätte maa-ala piirid, mida koer, algul peremehega, hiljem juba salaja ikka ja jälle püüab ülemärkimas käia. Kogu ümbruskond muutub koera maa-alaks. Nii  saabki alguse õpetatud hulkumine.
Kõik, mis on lubatud koerale, on lubatud ka kutsikale. Kõik, mis on keelatud koerale, see on keelatud ka kutsikale. Kohe, algusest peale. Toonud kutsika koju, võetagu teda peres kui väikest koera, mitte nagu inimlast. Kutsikas (ka koer) ei või kordagi omapead saada kodupiiridest välja. Ka lastel ei või lasta kutsikaga mööda alevit-küla ringi hulkuda. Kutsikas kasvagu üles kodus. On aga vaja kutsikaga minna, et teda võõras keskkonnas õpetada, võetakse ta sülle, tõstetakse autosse või pannakse kaelarihma. Kutsikas ei või jõuda arusaamisele, et ta võib karistamatult omapead minna üle kodupiiride, pääseda  välja peremehe mõjualalt, saada omapead tegutsejaks.
Igal sõduril on seljakotis marssalikepp, iga kutsika püüdluseks on karjajuhi koht. Kutsikas püüab mängeldes inimest (teisi kutsikaid) kutsuda endale järgnema, püüab saada juhi kohta või vähemalt võimalikult kõrget positsiooni karjas. Kui inimene järgneb kutsikale, on kutsikas juhtpositsioonil.

Austraalia karjakoera kutsikas

Inimene peab käituma selliselt, et kutsikas või koer järgneks talle igas olukorras, tunnistaks inimest karjajuhina. Ja seda kaelarihmata. Vastasel korral pole võimalik edukas töö  loomade karjatamisel, jahil, kõigil sellistel ettevõtmistel, kus koer töötab inimesega lahtiselt. Harjutamiseks on vaja sõita kutsikaga (koeraga) võõrasse kohta, põllule või metsa. Võimas järgnemisinstinkt paneb kutsika inimesele järgnema. Hoogsalt liikudes, tihti kiirust ja suunda muutes, järgneb kutsikas kindlasti. Tal on suur tegemine, et inimesega sammu pidada. Kutsikas taipab kiiresti, et peremees on tõesti suur ja tugev.
Igati on vaja välja näidata oma jõudu, nutikust, heatahtlikkust, valmidust igas olukorras koera kaitsmiseks. Tuleb osata selliseid olukordi korraldada, et kutsikas (ka koer) tuleks kindlasti kaitset otsima peremehe juurest, usaldaks peremeest. Peremehe juurde tulevat koera ei hurjutata-laideta kunagi, tulgu ta või pahapealt. Teda kiidetakse – ta ju tuleb! Koer ei seosta eelnenut. Ta mitte ei pea peremehe juurde tulema, vaid tahab alati julgelt tulla. Selline olgu eesmärk. Koera ei või muuta ka alistuvaks, lösutavaks, teovõimetuks, teda ei või alandada. Pea pealt silitamine alandab, rinna pealt silitamine mõjub väärikust tõstvalt. Ta peab kindlalt teadma oma kohta võimuredelil – see on koht pererahva järel. Koer allub rõõmuga tugevale juhile.
Piiride näitamiseks (väljudes kodunt) lubada kutsikal järgneda väravani või mõttelise piirini. Piirini jõudes kopsata üsnagi tugevalt sõrmedega kutsikale vastu rinda, lausudes kindlalt – ei tohi! Kui kutsikas üritab uuesti, korrata keeldu, kuni taipab. Jääb kutsikas seisma või läheb tagasi, tuleb kohe kiita – tubli! On aga kutsikas juba piiri ületanud, kutsuda aeda tagasi pöörates kutsikas kaasa. Tuleb aeda, kohe – tubli! Korrata, kuni kutsikas tunnistab kindlalt kodu piire. Õpetamine käib igapäevaste askelduste juures, lubades kutsikal oma töödes ja tegemistes end saata. Nii saab kergelt selgeks teha kutsikale, et ta ei läheks lillepeenrasse. On aga kutsikas juba lillepeenras, siis rõõmsa häälega kutsuda kutsikas enda juurde. Tahab ta aga uuesti minna – momendil kui jalg on tõusmas peenrale astumiseks, keelata järsult – ei! Kuuletub. Tubli! Ta võib lillepeenras olla, aga ta ei või sinna minna. Võib pahapeal olla, ei või aga sinna minna. Kutsikas õpib kiiresti peremehe kiitust  nautima ja käitub peremehe soovi kohaselt. Seda ongi vaja.

Shetlandi lambakoera kutsikas
Kogu pere peab koera suhtuma üheselt – mis keelatud, see kõigi poolt keelatud, mis lubatud, lubatud kõigi poolt. Koeraga ei tohi tõrelda eelnenud pahanduste pärast, vaid üksnes pahanduse alustamise momendil. Kui ei ole tabatud õiget momenti, siis ei tohi ka koera karistada. See, et hulkumiselt või mingilt muult pahanduselt tulnud koer saabub alandliku moega, lidus kõrvade ja lömitamisega noomiva peremehe juurde, tuleneb koera arusaamisest eelnenud lubamatust teost, on ekslik. Tegelikult kardab koer momendil hurjutavat peremeest, hakates teda igal võimalusel vältima.
Koera kasvatamisel on kõige olulisem koera esimene eluaasta, eriti esimesed neli-viis elukuud. Sel perioodil on kutsika kohanemis- ja õppevõime kõige suurem. Sel ajal tehakse teadmatusest koera kasvatusel ka kõige rohkem vigu, mida hiljem on väga raske parandada.
Võõra tulekul püüab kutsikas minna tutvuma, nuuskima ja semutsema. Laske hetke tutvuda, seejärel kummarduge alla ja kutsuge kutsikas enda juurde. Tuleb – siis ka  kohe kiita. Tahab aga uuesti minna, keelata – aitab! Kuuletub – tubli! Siiski on kutsika õpetamisel sobiv võõraga kokkuleppele jõuda, et ta kutsikat ei peibutaks ega pööraks talle liigset tähelepanu. Lahkujale või möödujale püüab kutsikas järgnemisinstinkti sunnil järgneda. Kutsika kimbatuse vähendamiseks liigub peremees hoogsalt vastassuunda. Sibab kutsikas peremehega kaasa, siis kohe kiita – tubli!
4 – 6 kuusena  on sobiv kutsikat kaasa võtta juba tõsisemate tööde õpetamiseks. Karjainstinktiga koera huvi peremehega koos töötamiseks saab selles eas tulemuslikult ära kasutada. Ehkki kutsikas väsib kiiresti ja pole veel koera eest väljas, on selles eas õpetatud oskused ja harjumused edaspidises töös tulemuslikud. Oluline on, et peremees oskaks ohtlikus olukorras kutsikat kaitsta, aidata, õnnestumise korral kiita. Ohu korral võib isegi kutsika sülle võtta ja nii koos loomi ajada. See kaitseb koera kindlamini, õpetab kutsikale tegutsemist, seob kindlamini peremehega.

LKET karjatamispäev shetlandi lambakoer

7 – 9 kuusel kutsikal on väänikuiga, ta tahab saada valitsejaks. Tuleb olla rahulik ja järjekindel. Kutsikat tihti üles tõstes ja väntsutades näidata oma jõudu, sealjuures talle valu tegemata. Loonud koerale ohtlikke olukordi, mil tema julgus on kadumas, kaitsta koera kindlalt. Ei tohi aga luua olukorda, mil koer peremehest paaniliselt eemale põgeneb, teda mitte usaldades. Koer, olles veendunud, et peremees teda alati kaitseb, kaitseb ka ise peremeest. Sellisel juhul kaitsevad nad endid koos. Tuleb arvestada sellega, et kord saavutatud koht hierarhiaredelil pole lõplik. Aeg-ajalt üritab koer oma positsiooni parandada ja tahab võtta võimust. Seepärast tuleb peremehel aeg-ajalt sobival hetkel oma üleolekut näidata.
Usaldav koer istub/lamab seljaga peremehe poole.
Koer peab kindlalt teadma, et peremees on võimas juhtkoer. Koer, kes peab end juhiks, on perele ohtlik. Nagu teistele koertele, nii näitab ta ka peremehelegi aeg-ajalt tema kohta kätte. Inimene, mitte mõistes koerte seadusi, võib saada raskeid vigastusi. Alistumisel pakub koer ülemusele oma kõige kaitsetumat kohta – kaela. Ründaja seisatab, instinkt ei luba hambaid käiku lasta. Inimene (peremees) selliselt ei käitu, ta ei anna märku alistumisest, ja õnnetus ongi käes. Ka juhuslikult koeraga mööduv inimene, tõmmates hirmunult  koera rihma pinguli, ei lase oma koeral alistumisest ründavale koerale märku anda, ja koer võidakse maha murda.
1995. aasta 18. märtsi Rahva Hääles tõi Hipe Tarvel kirjatükis  “Klubi rottweiler kasvatab ainult sõbralikke koeri” ära klubi esimehe kinnituse, et rottweiler on väga inimsõbralik koer ja vastupidised näited on tingitud inimeste poolsest valest kasvatusest. Kirjatükk oli ajendatud asjaolust, et hiljuti olid kaks rottweilerit Jekaterinburgis maha murdnud oma peremehe. Koerad tunnistati terveiks.
Võttes esmakordselt elus kutsika, ei tea inimene ette, kas ta suudab kutsika õigesti  üles kasvatada või mitte. Suurekasvuliste, ajalooliselt kaitse- või võitluskoera  suunitlusega koerte, nagu rottweileri, kaukaasia lambakoera, kesk-aasia lambakoera, dobermani või dogi kasvatamiseks peab inimene olema kogenenud, olema kindel ohutus ettevõtmises. Mis juhtub kui pere vajab kiirabi, aga peremees või pere liikmed pole võimelised koera keelama? Tihtilugu narritavad lapsed aias ringijooksvat võõrast koera. Koer peab seda eluaeg meeles. Lapsed arvavad, et koer aiast välja ei saa. Aga kui saab?
Ka leebeiks peetavad collied ja sheltied, võivad võõraid vastu võtta küllaltki vaenulikult. Nende ohtlikkust vähendab aga kerge õpetatavus ja tugev seotus perega. Võõra tulekust jooksevad nad pererahvale teatama. Kuni võõras pole koera arvates pere vara  puutunud, siis nad tavaliselt ei ründa. Pole aga pererahvast kodus, õiendavad nemadki omapead arveid rohkem kui arvatakse. Olid ju kollid algselt šotlase perekoerad, abilised laste, loomade ja kodu hoidmisel.
Suur oht on koerast, kes on hulkudes hakanud loomi-linde murdma, enamasti küll mitte oma pere omi. Praktiliselt pole koera sellest enam võimalik võõrutada. Teda tuleb panna võrkaeda ketti, sest tavaline aed teda kinni enam ei pea.
Inimene peab kutsikale näitama loomi-linde, et koer saaks aru, milline on tema roll inimesega elades. Eriti sobiv on esmakordne kohtumine loomade laudast väljalaskmisel. Kutsikas (koer) istub põnevusega peremehe juurde, oodates peremehe nõusolekut ründamiseks. Peremees kiidab kannatlikku ootamist, keelab karmilt ründamise. Kui kutsikas käitub nii nagu peremees õigeks peab, saab kutsikas peremehelt kiita.

Schipperke
Kutsikat (koera) peab õpetama rihmata. Kõik põhinegu usaldusel. Maiuse abil õpetamine pole sobiv, kuna siis keskendub koera tähelepanu ja püüdlused maiustusele, selle kättesaamise ootusele, mitte koera loomuomase koostegutsemise vajadusele. On ju koer karjaloom ning inimene karjajuht. Maiuse ootuses võib koer karja minna lasta, kaheldes maiustuse headuses.
Kui alevi-linna korterikoerte jaoks on elukoha lähedal eraldatud jalutamiseks sobivad kõrvalised alad, tuleb koeral mujal keelata jalatõstmine-kükitamine. Ei luba ju keegi oma koeral  tuba märgistada. Koer kuuletub. Talle tuleb kutsikaeast alates õpetada inimeste seas kombekat käitumist, sealjuures arvestades koera elureegleid. Ka linnakoer vajab kindlat maa-ala, oma koerakarja. Koera territooriumiks on selleks eraldatud alad, mida koeral on lubatud märgistada.
Piinlik, vähemasti küllaltki ebamugav on jalutada koeraga, kes ähkides veab rihmapidi kogu jõust sikutavat peremeest, tõstab jalga iga majanurga, puu ja põõsa juures. Õpetamiseks tõmmata kutsikas-koer järsu rihmatõmbega enda juurde ja lasta rihm kohe lõdvaks. Seda tuleb korrata, kuni koer taipab, mida peremees temalt ootab. Igat õnnestumist peab kohe kiitma, sobimatu alustamist  keelama.
Selliselt õpetatud koer on ustavaks saatjaks, ta ei väsita peremeest. Töödes- tegemistes pole teda pingsalt vaja jälgida. Ta jälgib ise peremeest, valmis vajadusel abistama. Temast on palju abi ja rõõmu, kosutust hingele.

Asta Kask,
Märjamaa
Minult on palutud õpetust kutsikate kasvatamiseks sellisteks koerteks nagu minu koerad on. Seda ei saa mõne sõnaga teha, seepärast annan oma kogemustel põhineva õpetuse kaasa. Minu püüdluseks on olnud kasvatada ja õpetada koeri inimest abistama – eelkõige kodu- ja karjakoerteks, aidata pererahvast selle teostamisel. Antakse ju inimese poolt loodud masinatele juhised kaasa. Koera kasvatamine on aga märksa keerukam. Masina võid ju seisma jätta, koera mitte. Tubli koer on kogu perele rõõmuks.