Karjatamiskoolitus karjakoertele

Panin kirja, mida enda jaoks oluliseks pidasin ja kuidas mina kõike nägin ja aru sain. Täiesti võimalik, et keegi sai teisiti aru, oleks väga tore teada ka teiste nägemust, sest polnud kogu aeg ringi ligi ja miskit võis nägemata-kuulmata jääda.
Esimene asi, mis karjatamisel tarvis, on koera huvi töö vastu ja instinkt.  Koerte karjatusinstinkt väljendub karja kokku ajamise ja koos hoidmise vajaduses-soovis.  Minu koera emal märkasime noore koerana seda kartulipõllul, kui maas lamavale koerale tekkis momentaalselt elu sisse, kui üks inimestest põllult lahkus. Kohe oli paanika – kari jookseb laiali. Sama toimus seenemetsas, kui hargnesime –  pendeldas kuni metsast lahkumiseni kõigi vahet, et nö karjal silm peal hoida. Algul tegi meile nalja ja ei osanud miskit asjast arvata. Veidi hiljem lasime ta lammaste juurde ja sama variant seal, ainult, et alamad karja liikmed pidid juba sõna kuulama ja aeti aianurka kokku. Sel ajal tekkis minus ka huvi koertega karjatamise vastu. Kuna me oma katse tulemustega muud peale ei osanud hakata, kui tõdeda, et instinkt on olemas aga meie ei oska seda ära kasutada jäime ootama just taolist koolitust nagu novembris meie juures toimus. Nüüd, kolm aastat peale esimesi katseid olime koolitusest osa võtmas ja tegutsemas juba oma koera – seitsmekuuse corgi Suusiga.

Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele 5

Suusi kutsub lambaid korrale. Foto: Keida Raamat

Kimmol oli kaasas abikaasa Marika ja neli koera: Swedu, Jiraki, Fleet ja Zagal.
Kuidas koer omaniku käsu – vile peale lambaid mööda põldu siia või sinnapoole juhtis ja tegi just seda, mida sooviti saime näha Swedu etteastes. Ta korjas ühe lahtipääsenud koera laialiaetud lambad mitmekümnehektariselt põllult kõik kokku ja juhatas tagasi meie poolt ülesseatud aiast plehku pannud lambaid. Tema valvas kogu aeg ka karjatamise ringi aia taga, et söösta appi karjatama või püüda kinni tarast põgenevad lambad.
Eksperimendina prooviti karjatada ka hanesid aga nood otsustasid seepeale minema lennata. Kõik lõppes siiski hästi. Tundub nagu oleks näinud head dokfilmi, mitte kõike reaalselt.
Lambad väsitati algul veidi ära, värskelt välja pääsenud lammas kipub kablutama, nagu koergi õue pääsedes.
Kõigepealt pandi koerad oma 10-15m pikkuse põhimõtteliselt plastkattega kaetud pesunööri meenutava rihma otsa ja jälgiti nende reaktsioone.
Esimese asjana üritati koertele selgeks teha, et tööd tehakse vaikselt, ei tohi haukuda lammaste peale. Vajadusel võttis Kimmo appi pika plastkaika ja ehmatas koera tokiga nina ette maha lüües. Koera ei tohi lüüa ja selliseid poose võtta nagu varrukatrennis tehakse, et nüüd kohe tulen kallale. Plastist tokk käis sipsti koerale nina ette ilma ühegi sõnata kohe, kui lärmama hakkas ja rihmatõmbele ei reageerinud. Koerale peab jääma mulje, et miski ülim jõud ei luba tal haukuda, mitte et inimene kaklema tuleb. Pärast toimus loomulikult leppimistseremoonia
Teine oluline asi oli distants. Koer ei või minna karja sisse ega liiga lähedale. Ta võib liikuda kasvõi 10 meetri kaugusel aga lähemale, kui mõni meeter ei tohiks minna – kaob ülevaade karjast. Ei ole vaja, et koer jookseb, võib täiesti rahulikult kõndida karja järel. Jooksvat koera hakkavad lambad kartma ja võivad rabelema hakata, parem, kui koer rahulikult lähenedes nad liikuma ajab.  Seda esialgu kõigile koertele õpetatigi ja ka lammastele sest nemadki polnud harjunud, et koertega neid nö liigutatakse. Koera liigsel lähenemisel kamandati ta maha heitma, paigal püsima vm, mis mingile koerale oli õpetatud või omasem. Igale ettesööstule või katsele hakata rebima järgnes hoo maha võtmine seisma jäämise ja käsu, rihma tõmbamise või vajadusel madjakasahmakaga nina ette. Kõigil koertel oli peale paari korda ringis käiku aimdus asjast tekkinud. Korraga oli koer ringis 10-15 minutit ja alati lõpetati asi positiivse koha peal, kui ta hästi oli käitunud.

Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele 3

Kimmo jagab juhtnööre. Foto: Keida Raamat

Koerad olid väga erinevad. Tõudki äärmuslikud nii suuruse, iseloomu kui välimiku poolest: vana-inglise, šveitsi ja hollandi lambakoer, pikakarvaline collie, bordercolli, berni alpi karjakoer ja corgi. Oli neid, kes kippusid ründama või mängima, haukuma või võtsid asja väga flegmaatiliselt. Igal tõul ja koeral omad arusaamad ja iseloom ju. Vastavalt vajadusele neid siis ka õhutati või pidurdati. Oma erinevatel viisidel said nad kõik toime. Ja see oligi asja eesmärk. Koerad, kel polnud ründamise tahtmist või kes juba mingil määral enne olid lambaid näinud ja esimese etapi läbinud, lasti ilma rihmata töötamist harjutama. Koer pidi liikuma teisel pool karja ja selle oskuse kinnituseks tuli kiita koera, kui ta läks ise teisele poole või liikus inimene teisele poole, et koer jääks õigesse kohta ja ikka kiita. Osad koerad tegid seda instinktiivselt. Inimese liikumise peale karja suhtes pidi koer samuti liikuma, nii, et nad oleksid pidevalt teine teisel pool karja. Kui inimene hakkab liikuma edasi sätib koer end teisepoole lambaid ja saadab kogu seltskonda. Või liigub kõrval ehk lippab ette, kui lambad kipuvad jooksu panema jättes alati lambad enda ja peremehe vahele. Lambaid, kes pole harjunud inimese järel liikuma võib meelitada toiduga, mis koera ei köida, näiteks kaeraga, et koeral tekkiks nö eduelamus: mina tegin, sain hakkama, ajasin lambad liikuma. Samuti inimese seisma jäädes peab koer liikuma ümber karja ja peatama lambad. Vajadusel jookseb ringi ümber karja. See tuli neil vahel loomulikust intelligentsist välja aga tuleks käsu peale ka õpetada, puhuks, kui on tarvis lambaid paigal hoida.

Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele

Swedu ehtsal karjakoera moel ja Marika jälgivad, et keski lammastest jooksu ei paneks. Foto: Keida raamat
Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele 6
Koerad ootavad oma järjekorda. Foto Kimmo Klossneri kodulehelt.
Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele 7
Seltskond siirdumas planeeritud karjatuskohale… Foto Kimmo Klossneri kodulehelt.
Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele 4
… ja karm tegelikkus. Foto: Keida Raamat
Artikkel karjatamiskoolitus karjakoertele 2
Paari võtt ja ringis sammu marss, marss! Foto: Keida Raamat

Hoolimata koledast ilmast ja just sellistest tingimustest nagu meil välja pakkuda oli, sai koolitus peetud. Minu hirm, et lambad äkki siiski karjusest põgenevad ja teinegi oht, et karjatada tuleb laudaesisel platsil saidki tõeks. Pole halba ilma heata. Julgen pea panti panna, et peale sellist üritust julgevad paljud enda juures koolitust organiseerida. Siinkohal suured tänud rahuliku meelt üles näidanud koolitusel osalejatele ja Kimmoga kontakti pidanud ning ta kohale kutsunud Aire-Piretile. Aitähh Keidale, kes tegeles organiseerimise ja pildistamisega. Lausa uskumatu oli Kimmo ja Marika rahumeelsus vaatamata igasugustele vahejuhtumitele ja nende koerte kiire ja täpne tegutsemine.
Edu kõigile edaspidiseks karjatamiseks.

Pilte ja muudki põnevat leiab  koolitajate kodulehelt www.paimennuskoulu.fi 

Salli Järve
Karjaajamise koolituse töörühma juht

EKL liige

EKL logo

juuli 2019
E T K N R L P
« veebr.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031