Karjakoertest

Millist tõugu valida

Õige valiku tegemiseks tutvuda tõu ajalooga, tõu kujundamise otstarbega. Kaitsekoerad röövlite vastu antud ühiskonna tavadest lähtuvalt, kujundatud sajandite vältel – kaukaasia lambakoer, kesk- aasia lambakoer, tiibeti mastiff, lõuna- vene lambakoer, rotveiler  ka saksa lambakoer jt. Samuti võitluskoerad, nendest ristandid. Eesti inimesel, eriti maainimesel, pole kogemust ega ka vajadust selliste tõugude järgi. Tänapäeva röövlite arsenalis olevad gaasipüstolid teevad julgelt ründavad koerad kindlalt  kahjutuks. Ketikoerast pole abi,  juhuslikult lahti saades võib ta kõiki ohtlikult rünnata, nii inimesi kui ka loomi. Ettearvamatult käituvad nende tõugude ristandid, eriti peresse võetud heidikud, kelle kutsikapõlv on möödunud linnakorteris, tänaval või varjupaigas.

Karjakoertest collie ja sheltie, shotlaste perekoerad, kodu, laste, karja hoidmiseks. Meilgi sobivad kodukoeraks, samuti hästi ka abiks karjas. Karjatöös ei tülita nad kunagi metsloomi. Collie on ühtlasi ka kodu kaitseks, ei lase kahtlast võõrast ligi , haukudes meeletult. Bordercollie, suurtel avarustel, soovitavalt aastaringsel karjatamisel. Kirglik karjakoer, tööst vabal ajal tuleks hoida aedikus, kuna tööpuudusel võib kergesti sattuda autode “karjatamisel” rataste alla või leida muu karjainstinkti rahuldamise mooduse. Kahjuks Eesti lambatõud on liigselt arad, karjad väikesed, tema agarus hirmutab, ei lase lammastel rahus olla.

Kutsikast karjakoeraks

Karja, eriti veisekarja juurde võib minna üksnes sellise kutsika või koeraga, kes on eelnevalt harjutatud korralikult kuulelikuks, peremehega arvestavaks, kes kindlasti otsib kaitset peremehe juurest, ei ole arg, peremehele lömitav, usaldab täielikult peremeest. Õpetamiseks kutsikaeas koer viia soovitavalt autoga kodust kaugele võõrale alale harjutamiseks. Harjutamine käib kaelarihma ja maiuseta. Peremees käib hoogsalt, tihti kiirust ja suunda muutes. Kutsika järgnemisinstinkt paneb kindlalt kutsika järgnema, tähelepanelikult peremehe tegevust jälgima. Koer tajub, et peremees on suur ja tugev, on karja juhtkoer. Koer allub rõõmuga tugevale juhile. Õnnestumisel alati kiita koera. Tubli! Koera esimesel eluaastal korduvalt õpperetki tehes saab terveks eluks usaldusväärse  abistava koera.

Karja esmane reaktsioon koera suhtes on tõrjuv, järgneb kiire koera ründamine. Liigselt julged või passiivse kaitserefleksiga koerad, kes ohu puhul seisatuvad, võidakse jalge alla tallata. Kari nagu hullub. Peremees peab oskama nii toimida, et koer suudaks end karja suhtes maksma panna. Loomad püüavad koera enesekaitseks surnuks tallata.
Koera abistamiseks liikuda vasakule – paremale, et koer hakkaks üht ja teistpidi sööstudega karja tõrjuma, et mitte ei tormaks otse karjale, ühele loomale, püüdes hammustada. Loom võib jala või sarvega koera ohtlikult vigastada. Aeg-ajalt peremehe juures “hinge tõmmanud” tormab koer kiirete edasi-tagasi sööstudega karja piirama, kuni loomad viimaks taltuvad. Mida suurem kari, seda ohtlikum rünne, ründavad peaaegu kõik loomad, ja korraga. Ründamise tuhinas võivad loomad ohustada ka inimest. Võõrast koera võib koeraga harjunud kari ikkagi rünnata. Koera abistamisel jätta põhitöö ikkagi koerale, et ei jääks lootma ainult inimesele.
Peremehega koos saavutatud võit karja üle tõstab koera enesekindlust, seob ustavalt peremehega. Edasine ameti õppimine tuleb juba töö käigus.
Et koera esmane kohtumine karjaga oleks ohutum, õnnestuks paremini, tuleks võimaluse korral koer karja võtta loomade kevadisel karjalaskepäeval, mil loomad pole veel karjaks moodustunud. Väga hea on ka esimesel karjapäeval kasutada väljaõppinud koera abi. Pidevaks tööks kahte või enamat koera kasutada pole sobiv, kuna koerad moodustades koerakarja, ei allu igakord inimese tahtele, neid koos on õigele tegutsemisele raskem juhtida.
Karja esmane rünnak võib koerale, ka inimesele, olla niivõrd hirmutav, et kutsikas või koer ei pruugi enam kunagi hakata korralikult tööle. Liiati veel kui kutsikas või koer on saanud omapäi karjainstinkti sunnil loomi tülitama. Loomad võivad rünnata nii, et koeral kaob eluajaks julgus ja tahtmine karjatööks, isegi koos peremehega.
Kui on märgata, et koer, valinud karjast ühe looma, jääb selle nina ette haukuma, kimbutab ainult seda looma, teisi märkamata, kutsuda koer tagasi. Selleks, pööranud koerale selja, liikuda kiirel sammul koerast eemale. Koer jätab kõik sinnapaika, jookseb peremehe juurde. Kohe kiita- “tubli”- tuli ju ära! Uuele katsele suunduda teisele poole. Õnnestumisel mitte vahele segada. Valelt tegutsemiselt kutsuda koer järgnema (ilma hääleta). Tähtis on, et koer peremehe märguande peale otsekohe lõpetaks tegevuse, jookseks peremehe juurde või märguandel “oota” seisatuks kohapeal.
Kõige suurem viga on kui koer märguandel ei lõpeta tegevust, väiksem viga on see kui koer ei lähe ajama.
Koera kiitmine ei või muutuda pikaks monoloogiks, kiiresti öelda “tubli”, “ei tohi”, “aitab”. Hiljem taipab koer peremehe meeleolu sõnadetagi.
Juba nädalaga harjuvad koer ja loomad karjatamisega. Loomad kuuletuvad koerale kergelt, arvestavad temaga.
Tarastamata ala piirete näitamiseks liigub karjus koeraga karjamaa piiretel. Kui üksikud loomad hakkavad lähenema piirdele, lasta koeral nad tagasi tõrjuda. Hiljem oskab koer loomi jälgida juba isegi. Märganud karja ühele või teisele poole valgumist, sööstab ta neid tõrjuma. Ka kari ise hakkab mõttelist piiret vältima. Loomad on nagu aia sees.
Lauta ajamiseks kogub koer piki karja kaugemat serva pikkade ühele ja teisele poole sööstudega karja koduteele. On kari koeraga juba harjunud, võib temaga ajada loomad ka õigetele asemetele. Koer tunneb peremehe läheduses töötamisest suurt rahuldust, püüab eriti hoolikalt.
Koer ei või asjatult loomi segada, puhkavatele või söövatele loomadele häirivalt ligidal olla. Kari peab saama olla rahus.
Lambakarja ajamisel või karjatamisel võib koeral lasta lambad suunata karjusele järgnema, veisekarja mitte. Veised võivad ees liikuvat karjust (ka koera) selja tagant lõbu pärast ootamatult rünnata või tallata. Veisekarja liikumist suunab koer tagant ja külgedelt. Nii on loomad liikumisel karjusele ja koerale alati nähtavad.
Karja peatamiseks keerab koer karja ühelt tiivalt ajades keerisena kokku, kuni loomad tiheda grupina seisma jätab.
Koer peab peremeest juhtkoeraks, püüab teda karja hoidmisel ja suunamisel abistada. Koer peab karja omandiks. Kõrvalise inimese sattumisel karja piirkonda võib koer teda ohtlikult rünnata. Koos peremehega karja juurde läinud inimesi koer tavaliselt enne ei ründa kuni nad pole loomi puutunud. Koer kuuletub ainult peremehele.
Pereliikmete erinev, eriti pahatahtlik suhtumine muudab koera ebakindlaks, ta võib isegi tööst keelduda, inimesest eemale hoida, pole usaldust.
Hea aususe ja kõlbelisuse kasvataja lastele on koer. Laps püüab instinktiivselt käituda koeraga ausameelselt, ta kardab koera hülgamist, kardab, et koer jätab ta maha.
Eestlase aeglasevõitu loomusele kohaseid, ühtlasi nii kodu- kui ka karjakoeraks sobivaid koeratõuge, kelle hoolde võib julgelt ka lapsed jätta, polegi teab kui palju. Sobivaid koeri selleks tuleks kollide ja sheltide seast valida. Saksa lambakoerad püüavad väsimuse korral pahatihti loomi hammustada ja hulkuma sattudes kanu ja lambaid lausa murda. Kaukaasia lambakoerad, lõuna-vene lambakoerad. rotveilerid jt. on varakaitsjad koerad, vähestel neist on karjainstinkt. Ka on nad ohtlikud perele ja ümbrusele.
Kutsika valimisel tuleks võtta see, kes võõra haaramist kiiresti väldib, kuid tuleb uuesti ja uuesti südilt võõrast piirama. Koer ei või ju karjal lasta end jalge alla tallata ega argusest hoopiski minema plagada. Peab tahtma ja suutma üht- ja teistpidi sööstudega karja kuuletuma panna, hammustamata.
Haaramisel julgelt seisma jäänud kutsikast saab aga hea näitusekoera.
Mida sagedamini ja kannatlikumalt alla aastase koeraga tegelda, seda tublim koer kasvab.
Väljaõppinud mõnusa koeraga töö annab jalgadele puhkust ja hingele kosutust. Inimesel jääb üle vaid muheldes “vägesid” juhatada, pealt vaadata ja koerale poolehoidu avaldada. On ju tubli !